Koolivaheajaks anti minu pojale ülesanne kirjutada kirjand teemal. “21. sajandi koolipäev – kas tarbetult pikk või liiga lühike?”. Jälgides meediat, tundub, et arutelu töönädala pikkuse üle on aktuaalne ka organisatsioonide töö korraldamisel. Nii ongi äri- ja haridusmaailm hakanud käima ühte jalga. Hakkavad kokku kukkuma müüdid, et inimeste koostöö organiseerimine on konkreetse ettevõtte või tegevusvaldkonna spetsiifiline. Koolilaps on ka inimene. Kõikides organisatsioonides püütakse lahendust leida küsimusele, kuidas võimendada väärtusloome protsessis inimese tulemuslikkust. Kuidas vähema ajaga saavutada rohkem?
Kõige olulisem asi probleemi sisulisel lahendamisel on küsimuse õigesti püstitamine, mis aitab välja selgitada põhjuse, valukoha olemuse. Kui küsimus on vale, siis arutelu läheb vales suunas ja võib muutuda koheselt soov mõtlemises leitud lahenduse keskseks. Hal Gregersen on oma uurismustöös “Better Brainstorming” jõudnud järeldusele, et probleemile lahenduse leidmine on kordades tulemuslikum, kui seda alustatakse ajurünnakuga, mille eesmärgiks on koostada küsimuste loetelu, mis aitavad jõuda probleemi tuumani. Kui küsimuste loend on olemas, siis joonistub enamuses juhtudel välja üks põhiküsimus. Leides sellele vastatuse, jõuad asja tegeliku põhjuseni.
Nii alustasimegi kirjandi koostamist küsimuste koostamise ajurünnakuga. 10 minutit, kus mõlemad meist pakkusid välja võimalikke küsimusi. Kõik küsimused paberile, ei arutelusid ega hinnanguid väljapakutule. Selle etapi kvaliteet on kvantiteet – mida pikem saab küsimuste loetelu, seda suurem on valikute ehk variatsioonide hulk. Peale 10. ettepanekut hakkavad alles tõelised pärlid sündima.
Vaadanud otsa saadud küsimuste loetelule, leidsime, et olemuslik küsimus, mis vajab vastamist ei ole mitte küsimus, miks koolipäev nii pikk on, vaid küsimus miks me koolis käime. Mis on see väärtus, mis selles protsessis luuakse? Mis on selle tegevuse tähendus, sisu? Kui põhiküsimus saab vastuse, siis ajurünnaku käigus üles kerkinud ülejäänud küsimused aitavad leida parema viisi probleemi lahendamiseks.
Lapsed käivad koolis selleks, et omandada vajalikud teadmised ja oskused iseseisvalt elus toime tulemiseks. Omaette küsimus on see, kuidas me saame mõõta, et nad need teadmised ja oskused vajalikul tasemel omandavad? Kuidas lapsed ja lapsevanemad saavad oma liikumise suuna õigsust ja kiirust mõõta. Haridussüsteemis on tulemid ehk mõõdikud suures osas hästi paigas. On Pisa test, on hindamissüsteem. Kursuse läbimiseks on vaja saavutada kas teatud hulk punkte või hinnete tase.
2018 aasta läbi viidud ADPRI Global Study of Engagement näitas, et vaid 6% töötajatest teab, mis mõõdikute alusel tema sooritust hinnatakse. Teab, mille alusel hinnata oma töö sooritust, määratleda tegevuste prioriteete, hinnata mis on hästi ja mis vajab parendamist. Koolis ei piisa kursuse läbimiseks ütlusest, et õpin matemaatikat (teen tööd), vaid on vaja saavutada konkreetne üheselt mõõdetav tulemus, kas hinne või punktide arv.
Järgmine küsimus, mis koolipäeva pikkust mõjutab, on see, kuidas need tulemused saavutatakse. Kui suures osas on vaja metoodiliselt tegevused ette määratleda, kui palju on võimalik inimestele õigus iseseisvalt leida parim lahenduse viis. Kas me ehitame õppeprotsessi üles vastu keskmise õpilase standardit või lähtume, et iga laps on unikaalne ja ise enda jaoks leiab parima viisi, kuidas vajaliku teema endale selgeks teeb. Tänases koolis suurem osa ajast kulub sellele, et õpetaja püüab klassiruumis etteantud õppekava alusel õpilastele asjad selgeks teha. Osade laste jaoks on tempo liiga kiire, osade jaoks liiga madal. Osadel hakkab igav ning need rakendavad oma energia tegevustele, mis kaasõpilastel fokuseerimist häirivad. Rahulolematus kasvab ning see mõjutab kõikide tulemuslikkust.
Kui bakalaureuse ja magistri taseme õppes mindi punktisüsteemile, siis oli koheselt näha, kuidas inimeste nn pingisistumise maht ligi poole võrra vähenes. Osaletakse vaid loengutes ja seminarides, mis loovad väärtust, kust saab väärtuslikku teadmist või punkte. Kui asjal puudub sisu, siis hääletatakse jalgadega. Koolidele on see kasulik, kuna väheneb nii halduskulu (pingid ei kulu ;-)), kui ka see, et loodud on reaalajas toimiv sisend pakutava teenuse ehk õppetöö kvaliteedi hindamiseks ja parendamiseks. Lihtne ja selge iseõppiv ning -arendav süsteem.
Minu tuttavad elavad talvise aja perega Hispaanias, kus on kasutusel nn Harvardi õppesüsteem. Lastele on semestriks ja igaks nädalaks määratletud, millised tulemused tuleb saavutada. Vanemad räägivad, et nende lapsed saavad oma asjad kolmapäevaks valmis ning siis kaks viimast töönädala päeva saavad nad tegeleda asjadega, mis neid tõeliselt huvitavad – kas õppida mingit ainet süvitsi või tegeleda oma kooliväliste hobidega (sport, muusika jmt.). Kui pere viibib Eestis, siis lapsed käivad siinses koolis ning lapsed on nn “oivikud”. Hinded eeskujulikud, käitumine korras. Ainus, mida lapsed räägivad, on see, et Eesti koolis on tundides igav. Õpetajal on keeruline üles ehitada huvitavat tundi, kui klassis on ligi 30 inimest, kellel on erinev võimekus ja erinevad huvid.
Mis on siin aga sellise lahenduse juures kõige keerulisem? Iga õppetöös osaleja peab ise võtma vastutuse teha valikud, kuidas ta efektiivsemal moel tulemuseni jõuab. Teadmiste ja oskuste omandamisel on oluline, et inimene võtab piisavalt aega, et enda jaoks teemad läbi mõelda, teha iseseisvalt tööd. Viimane on aga kohutavalt raske, see nõuab distsipliini, enda jaoks uue tundmatu teemaga tegelemiseks. Veelgi raskem on see siis, kui asja vastu huvi ehk kirg puudub.
Mis on uue süsteemi rakendamisel kõige keerulisem? Meie mõtteviis ja harjumuste muutmine. Paljudel lastevanematel on arusaam, et kooli vastutus on anda meie lastele vajalikud teadmised ning oskused. Kas see nii ikka on? Laps peab ise võtma endale vastutuse ning seda vastutust ta saab võtta vaid siis, kui süsteemid ja protsessid seda toetavad.
Kui paljud lapsevanemad on tulenevalt oma lapse omapärast ja kursuse tulemusootustest valmis ise planeerima oma lapse semestri ja nädala õppeplaani? Kui paljudel lastevanematel on valmidus ja aega süüvida iganädalaselt oma lapse arengusse, et arutada läbi, mis on hästi, mis vajab parendamist. Kooli asi on ehitada üles vaid toetav süsteem (loengud, grupiarutelud, vahehindamised), kus laps vajaduse korral abi aine omandamisel ning tagasisidet oma progressi kohta.
Järjest küsimustele vastates jõudsime järeldusele, et kirjandis lähteülesandena püstitatud küsimusele ei ole võimalik üheselt vastata lähtudes sellest, mis on kooli kui institutsiooni tegelik eesmärk – tähendus. Juba täna ei ole laste koolipäev ühepikkune, osad saavad koolis asjad selgeks, teised näevad peale kooli tohutult vaeva ning lisakoormusena teevad veel peale tunde järeltöid. Kui aga süsteem muuta lapse võimekuste ning annete keskseks, siis igaüks saaks ise oma nädalat planeerida ning teha seda moel, et kõik tulemused saaksid saavutatud. Väheneb pinge ja stress, kasvab laste tulemuslikkus ja õppivõimekus. Ja lapsevanemal tekib võimalus ise aktiivselt osaleda oma lapse arengus, mis omakorda on aluseks pikaajalistele üksteist austavate suhete tekkimisele.
Miks selle loo kirjutasin. Kohtudes erinevates organisatsioonides inimestega, siis põhiline probleem, miks inimesed ei saa tegeleda asjadega, mis aitavad parendada nende isiklikku tulemuslikust ja oma ettevõtte konkurentsivõimekust, on aja puudus. Kui on ebaselgus tehtava töö eesmärgis (kuidas kliendile väärtus luuakse) ning kokku on leppimata tulemused, mille vastu sooritust hinnata, siis tunduvad kõik asjad tähtsad ja pakilised. Ei ole vahet, kas inimesel on 4- või 5-päevane töönädal, ikka jääb aega puudu. Rakendades organisatsioonis süsteemid ja protsessid, mis võimaldavad inimestel autonoomselt teha valikuid, kuidas tulemuseni jõuda, siis saavad nad ise määratleda oma töönädala pikkuse ning viisi, kuidas tulemused saavutada. Pseudoprobleem (töönädala pikkus) kaob ja ei ole vaja kulutada aega tegevustele, mis väärtust ei loo.
Hea indikaator hindamaks teadmuspõhise töökorralduse kvaliteeti, on kui mitu % tööajast inimesed kulutavad tegevustele, mis on seotud kollegiaalsele asjade planeerimisele, kooskõlastamisele ja tagasisidestamisele. Kõikide nende tegevuste sisuks on vastastikuste sõltuvuste lahendamine. Kui selleks kulub rohkem kui 20% tööajast, siis põhjuseks on kas segadus eesmärkides, rollides (tulemusootused ja õigused) või otsustusprotsessides (mängu kombinatsioonid). Kui soovid hinnata, kui mitu % sinu organisatsiooni inimeste energiast (ajast) suunatakse kliendile väärtuse loomiseks, siis hea töövahend on Power Score. Tipptasemel ehk võitvates meeskondades on see skoor üle 729.
- Nädala raamat – StandOut 2.0: Assess Your Strengths, Find Your Edge, Win at Work – Marcus Bukingham. Autori juhtimisfilosoofia põhineb ühel lihtsal inimlikul põhimõttel – inimene teeb kõige paremini neid asju, mis talle meeldivad. Mille vastu on tal kirg. Sellisel juhul ta teeb asju 3 korda tulemuslikumalt. Kui aga inimesed fokuseerivad oma nõrkuste parendamisele, siis nad enamusel kordadel tegelevad asjadega, mis neile ei meeldi. Sellisel juhul väheneb inimese tulemuslikkus oluliselt. Inimesena ei ela me vaakumis ning selleks, et oma tugevused realiseerida, on vaja võtta kasutusele tehnoloogia, mille nimi on meeskond. Mängida kokku inimestega, kelle tugevused ehk meelistegevused on asjad, mis on sinu nõrkused. Nii jõuad tulemuslikkuseni, kus 1+1 > 5.
- Nädala film – The Incredibles – film superkangelastest, kelle kõige suurem väljakutse seisneb selles, kuidas oma töö- ja pereelust luua üks nauditav ja arendav tervik.
- Nädala töötuba – Meeskonna 90 päeva fookus – organisatsioonid ei sure ideede nälga, vaid oskamatusest fokuseerida oma energia arengu jaoks kõige olulisemate asjade elluviimisele. Pakiline võidab olulisuse, kuna need jäävad igapäevaste tulekahjude varju. Fookuse seadmiseks on vaja vastata vaid ühele küsimusele – mis on see üks asi, mille tegemata jäämisel kaotavad kõik muud tegevused mõtte?
- Nädala leid – Atlassian Team Playbook – leiad palju kasulikke mänge ja nippe, kuidas oma meeskonna sooritusvõimet oluliselt parendada. Kõige keerulisem, samas aga kõige rohkem isiklikku tulemuslikkust mõjutav mäng on seal “Get $#!t Done” Day. Nende lihtsate meeskonnamängude tõhusust on praktikas tõestanud tarkvaraarenduse ettevõtte Atlassian, kelle missiooniks on kordades parandada meeskondade koostöövõimet (Collaboration). 18 aastaga on selle firma loojad suutnud tegevusmahu kasvatada suuremaks kui 1,2 miljard dollarit aastas andes tööd üle 3500 inimesele.
