Kui elu oleks ettearvatav, poleks see enam elu ning kaotaks oma maitse – Anna Eleanor Roosevelt.
Püüan olla tütrele hooliv isa ning selles rollis on minu ülesandeks täita tütre korteris haldusjuhi kohustusi. Sisuliselt kujutab see lihtsamate remondi- ja hooldustööde tegemist. Selle nädala väljakutseks oli uue laevalgusti installeerimine. Midagi keerulist siin ei ole. Augud lakke, seade ülesse seada ning juhtmed ühendada. Kõik sai tehtud vastavuses juhendile. Nii kui lülitist tule põlema panin, lõi nõrkvoolukaitse välja. Ilus lamp sai lakke, aga hüve nautida ei saa. Hulk tööd tehtud, kuid tulemuseks rikke elektrisüsteemis. Põdesin kogu õhtu. Hommikul ütlesin tütrele, et keerasin kokku kobarkäkki ning helistasin elektriabisse. Spetsialist tuli järgmisel õhtul kohale, palus pildi teha juhtmete ühendusest ja momendiga oli tal asi selge, mis on põhjuseks. Palus valgustilt maanduse lahti ühendada ja lamp töötas. Sel hetkel meenus tuttav stseen filmist Armageddon, kus vene kosmoseinsener tagus mutrivõtmega kosmosesüstiku arvuteid, mis kriitilisel momendil ei soovinud käivitada. Tal oli kogemus, kuidas asjad tegelikult käima saada.
Minu enda jaoks oli selles loos aga kõige õpetlikum koht, kuidas tütar reageeris minu kõnele ja mis siis juhtus. Ta küsis, kas ka mina olen ka selle väljendi (kobarkäkk) kasutusele võtnud. Ja siis käis klõps, et see kuidas ma ise sellesse kogemusse suhtun, sõltub minu emotsioon, minu tunded, edasine käitumine ja tegevused. Kas võtan seda kui läbi kukkumist ning hakkan ennast haletsema või tänan saatust, et ta andis mulle võimaluse õppimiseks, saada juurde uus ainulaadne teadmine ja kogemus. Mis arvad, kumb neist variantidest aitab paremini elus edasi minna. Sellised valikud tuleb meil kõigil igal päeval teha mitmeid kordi.
Veriff kaasas investoritelt arenguks üle 100 MEUR investeeringuid, millega Kaarel Kotka poolt juhitava ettevõtte väärtus kasvas üle1 miljardi dollari. Sündis ükssarvik. Juhtumisi, sel hetkel kui tütart teavitasin oma ebaõnnestumisest, kuulsin just seda uudist raadiost. Ja siis meenus Veriffi kohta loetu, et neil on ettevõttes rituaal, kus juhid nädala lõpetamise koosolekul, tunnistavad avalikult oma ebaõnnestumisi ja toovad välja, mis nad sellest õppisid. See lihtne tava on heaks eeskujuks meeskonnale, kus juht julgeb meeskonna ees olla avatud ja haavatav ning tunnistada, et tal kõik asjad ei õnnestu ning kõik otsused ei pruugi olla alati õiged. Kuid olulisem on mitte takerduda olnusse, vaid targemana edasi minna. Koosolek (rituaal) ei ole miskit muud, kui juhi meedium, läbi mille ta loob meeskonnas soovitud käitumisi ja harjumusi. Viimastest sõltuvad millise tulemuse saavutavad inimesed isiklikult ja organisatsioon tervikuna. Veriff on juurutanud meeskonnas tava, kus iga inimene iga nädala lõpus õpib ja laseb olnul minna. See ongi nende kiire arengu salajane edutegur ehk x-Factor.
Mis ajendas mind sellest kirjutama. Oleme seadnud üksteisele kõrged ootused, kus eksimine ei ole justkui aktsepteeritav. Iga asi, mis ette võetakse, peab esimesel korral suurepäraselt õnnestuma. Ühiskonna sellisest hoiakust tulenevalt, inimesed ei julge enam mingist hetkest iseseisvalt mõelda ja tegutseda, kuna nad kardavad eksida. Ja kui kuskil eksitakse, siis kulutakse hulk energiat süüdlaste otsimiseks või juhtunu varjamiseks. Üldise fooni loob meid ümbritsev meedia. Selline suhtumine muudab igasuguse koostöö aeglaseks ning tapab motivatsiooni asjadele uut moodi läheneda. Albert Einstein on öelnud, et esmane hullumeelsuse tunnus pidi olema see, kui loodetakse saavuta uut moodi tulemus jätkates tegutsemist endisel moel.
Mis juhtuks siis, kui me muudame mõtteviisi. Kui miskit ebaõnnestub, siis me ei kuluta aega süüdlase otsimisele, vaid täname saatust antud õppetunni eest. Meist igaüks saab otsustada, kuhu oma energia suunab. Kas muretsemaks asjade üle mida enam muuta ei saa (olnule) või õppime kogetust ning oma järgnevaid tegevusi planeerides võtame saadud uued teadmised kasutusele. Otsustame olla nutikad (agiilsed), kes on kiiresti võimelised kohanduma muutuva olukorraga. Oleme need, keda evolutsioon soosib.
Selle nädala maasikaks tordi peal oli Inc. loetud artikkel Google‘st, kus selle loojad tunnevad tõsist muret juhtmeeskonna poolt rakendatud uute hoiakute suhtes. Mõned väiksed muutused organisatsiooni kommunikatsiooni korralduses on viinud asjad selleni, et kui soovitakse vastust mingile küsimusele, siis võib asja sisu minna bürokraatliku korrektsuse tagamise käigus kaduma. Kaduma on läinud Google innovatsioonivedur – psühholoogiline turvalisus. Iganädalane organisatsiooni ülene all-hand meeting asendati igakuise townhall meetinguga, mille tulemusena teravad küsimused juhtkonnale, mis puudutasid organisatsiooni hoiakuid kadusid fookusest. Lugedes tuli hästi tuttav olukord ette. Olen esitanud küsimuse keskkonnaametnikule oma ühiskondliku projekti osas (korrastan avalikku rannaala). Ühele lihtsale küsimusele, kas võib nii või naa toimetada, saan 30 tööpäeva pärast minimaalselt 2 – 3 lehte viiteid normatiivaktidele ning küsimusele enesele jääb ikka vastus saamata. Ametnik kardab eksida, võtta seisukoht, võtta vastutus ;-).
Empowerment loob meeskondadele võimekuse mõista ja mõõta, kuidas toimib organisatsiooni juhtimiskultuur ning aitab rakendada teadmised ja tööriistad selle teadlikuks kujundamiseks.
Soovid nõu oma meeskonna 2022 aasta stardiks ning seda toetava treeningplaani koostamisel ja rakendamisel. Broneeri 1/2 tunnine tasuta konsultatsioon.
