Erinevad isiklikud kogemused ja nende sümbioos mõnest heast raamatust loetuga, viib tihti mõtted huvitavatele rännakutele. Kuuled mida inimesed räägivad ja mõtled, miks nad nii räägivad, miks nad nii käituvad. Huvitav.

Üks inimene rääkis, et ta abikaasa ei ole viimasel aastal julgenud linnast välja minna, kuna siis on kiirabi kättesaadavus raskendatud ning infarkti korral ei suudeta, piisavalt kiiresti reageerida. Inimene on tugevalt ülekaaluline, vererõhk on kõrge. Ise palju vaeva enda liigutamis- ning toitumisharjumuste muutmisega ei näe. Sel aastal aga uuris ta abikaasalt, kas ta võiks minna oma sõpradega seiklema. Ekstreemsetesse oludesse, kus abi saamine tõeliselt raskendatud. Abikaasa vastus oli, et ei ole oluline kus sinu elurada lõppeb, vaid see, et sa oleksid õnnelik oma olemasolu üle. Selline otsekohene vastus oli murranguks, inimene loobus oma igapäevastest mõtetest teistpoolsuse minemisest. Nüüd on ta kodus tagasi ja ma loodan, et ta peas keerleb plaan, kuidas järgmine aasta seda retke korrata. See annab ka aluse, et ta enda eest rohkem hooliks. Teeks valiku jääda elama, kestma.

Sarnast, hetke võimaluste keskset,  mõtte konstruktsiooni kohtan tihti ka oma klientide juures, uue aasta plaanide koostamisel. Ma ei tea, kust see on tulnud, kuid kusagil taustal on paljudel inimestel teadmine, et eesmärgi ja vahendite vahel on 1:1 seos. Eesmärki hakatakse koheselt valideerima olemasolevate vahendite vastu. Ehk kui kaugel on kiirabi ja mis selles raadiuses saab teha. See on karbi sees mõtlemine, kus abinõu pühendab eesmärgi. Peaks aga olema vastupidi – algselt eesmärk ja alles siis strateegia, kuidas me loome võimekuse / vahendid selle eesmärgi saavutamiseks.

Eesmärkide, strateegia ja tegevuste lahusus tuleneb meie aju ehitusest. Tulenevalt aju arengust võib selle põhimõtteliselt jagada kaheks osaks  – vanemat nimetatakse limbikuks ning uuemat kihti  neocortex.


Loomariigi evolutsiooni alguses piirdus meie aju vaid limbikajuga (siseasju), mille põhifunktsiooniks oli monitoorida ümbritsevat keskkonda ning hinnata selle turvalisust. Kas teadsid, et inimaju teeb seda jätkuvalt 5 korda sekundis.  Sellest ajutegevusest pärineb ka sõna emotsioon, mis tuleneb ladina keelsest sõnapaarist e-motion ehk kõrvale liikuma. Limbikajust tasemel sõnastame eesmärgid (jääda elama, uues olukorras) ja tuleneb tahe (jõud, mis paneb asjad liikuma).  Põhiline küsimus, millel inimene siseasjust vastust otsib on MIKS?

Neocortex on hilisemas ajuarengus kasvanud siseasju peale ning selles ajukihis toimub nn ratsionaalne mõtlemine, kuidas asjad saavad tehtud. Kui siseasjust tulenev impulss on piisavalt suur  – inimese jaoks tundub eesmärk piisavalt ahvatlev ning tal on tekkinud emotsioonalne tahe, siis välisaju aitab leida võimalused kuidas eesmärk saavutada. Inimestel tekib initsiatiivi.  Kui aga impulss siseasjust ei ole piisav, siis välisaju hakkab tootma ratsionaalseid põhjuseid, miks eesmärgid ei ole saavutatavad. Välisaju aitab meil läbi mõelda KUIDAS me eesmärgi saavutame (strateegia) ning MIDA selleks on vaja teha (aastane tegevusplaan, strateegilise võimekuse loomiseks).

Täna Eesti igapäevases elus domineerib eelarve (Exceli) põhine tegevusplaani koostamine, kus abinõu pühendab eesmärgi ehk loogiline ülesehitus on mida, kuidas ja miks. Mis on siin pildil valesti? Sellise mudeli alusel hakkame otsima vahenditele eesmärki, inimestele ettevõttes tegevusi.  Suures pildis tegeleme aja ja ressursside raiskamisega. Meie looduslik päritolu nõuab aga vastupidist loogikat.

Kellele käesoleva teema vastu suurem huvi soovitan lugeda Simon Sineki raamatut “Start with Why”. Raamat on saadaval eesti keeles ning kel mahti lugeda ei ole, saab vaadata selle 18 minutilist kokkuvõtet siit.

Et olla aus vastama organisatsioonis nendele küsimustele, soovitan alustada harjutamist isiklikus perspektiivis ning koostada endale personaalne arenguplaan. Isiklikul tasemel, on meie emotsioonide aluseks meie suhted meile oluliste inimestega. Kui läbi mõelda iga selle olulise rolli juures:

  • Miks mulle see suhe on oluline;
  • Millisena ma tahan näha seda suhet 5 -10 aasta perspektiivis (kuhu tahan jõuda);
  • Mida ma selleks tegema pean  (rituaalid ja protsessid);
  • Kui palju ma vahendeid vajan, et enda plaanid teostada.

Ja nagu juht ikka vaata neid asju ajalises perspektiivis. Ära jäta seda pilti vaid pikka perspektiivi:

  • Mõtle iga rolli suhtes, kuhu tahad jõuda aasta lõpuks ning tulenevalt sellest:
    • Mis on need asjad millega peaksid alustama tegemist järgmise 90 päeva jooksul;
    • Mis on need asjad, millega peaksid lõpetama tegelemise järgmise 90 päeva jooksul, et sul oleks võimalus tegelda asjadega, mis sulle on kaugemat sihti silmas pidades olulised.

Samal aja lugesin Valdur Mikita üle vindi keeratud mõttekonstruktsiooni eestlaste rollist maailma loomisel ning kestma jäämisel – “Lingvistiline mets”. Kel mahti sel soovitan lugeda. Sealt jäi mind kummitama inimese füüsilise olemuse määralus:

Tegelikult näib inimene olevat bakterite evolutsiooni juhuslik  – ehkki kahtlemata kaunis ebatavaline –  kõrvalsaadus. Bakterid lihtsalt muutsid oma elu pisut mugavamaks püsisoojaste loomade projekteerimisega, rajades nõnda endale uusi tsentraalküttega eluruume. Sellest arenguetappist on jäänud meie kõhtu umbes kilogrammi jagu baktereid. Kuna bakterid on tublisti väiksemad kui keharakud, on igas püsisoojases loomas baktereid tublisti rohkem kui tema enda keha rakke. Selles valguses, peaks olema üsna selge, kes on maa peal tegelikult peremees. Pisilaste kommunaalvalitust ei tohi välja vihastada – kui see peaks juhtuma, viskavad nad tülinorija lihtsalt ühiselamust välja. Laamendab teine natuke tänaval ja heidabki hinge.

Mis on siin sarnast organisatsiooni ja selle arenguga?

Ja lõpetuseks üks lustakas video. Kui tihti võime avastada end just sellises situatsioonis.